Puit on 21. sajandi materjal, sest tema kasutamine võimaldab nii tarbimist kui ka teadmist, et see tarbimine aitab vähendada süsihappegaasi emissiooni ja pidurdab kliima soojenemist. Seejuures ei pea C02 emissiooni vähendamise eest midagi täiendavat maksma, sest elamiseks on maju ikka vajaja puidust majad on teistest materjalidest majadest pigem odavamad kui kallimad.

Siin see konks vist ongi, null on summa, mille pealt on märksa raskem midagi teenida kui näiteks elektrijaamadest lenduva C02 kinnipüüdmisel ja ladestamisel. Sel juhul kulub C02 emissiooni vähendamiseks 1 tonni võrra 39 USD, biokütuste osakaalu tõstmisel 5%ni aga isegi 133 USD C02 tonni kohta (Inglismaa andmed, Policy Exchan-ge’i mõttekoda).Neist dollaritest jätkub nii teadlastele, terasetööstusele kui ka ehitajatele, pealegi on mõte C02 emissiooni vähendamisest pelgalt sellega, et ehitad oma maja puidust, sama igav kui teadmine, et koolerapisiku taltsutamiseks ei läinudki vaja põhjapanevaid teaduslikke avastusi, piisas vaid käte pesemise harjumuse levikust.

Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel IPPC on hinnanud, et Euroopas tavaliselt kasutusel olevates puidutoodetes (hooned, mööbel, raamatud jpm) on seotud 30% sellest süsinikukogusest, mis on talletunud Euroopa metsades. Et Euroopa metsade tagavara on 21 miljardit m3 ja üks keskmine puu neelab fotosünteesi teel 1 tonni C02 iga juurdekasvu kuupmeetri kohta, tootes 727 kg hapnikku, siis on Euroopas puidust toodetes ladestunud ca 6 miljardit tonni C02. Puidust toodete kasutusperiood võib olla üsnagi pikk, eriti puidust ehitistes, kasutusea lõpus on puit aga kasutatav süsinikneutraalse kütusena.

Paraku on puidu osakaal Euroopa ehituses kahetsusväärselt väike ja eelpool mainitud 30% suurendamine näiteks 35%-le ei nõuakski eriti drastilisi muutusi tarbimisharjumustes. Tegelik C02 emissiooni vähenemine on puidus seotud C02 kogusest mitu korda suurem, sest kõigi teiste ehitusmaterjalide tootmine tarbib puiduga võrreldes palju rohkem energiat ehk fossiilseid kütuseid. Seega peaks puidu laialdasem kasutamine olema iga ELi liikmesriigi emissioonide vähendamise kava lahutamatu osa. Eespool mainitud puidutoodetes ladestunud C02 koguse suurendamine puidust toodetes 5% võrra aga ei saa väga kiiresti toimuda, sest tähendab ühe miljardi m3 puidu senise tasemega võrreldes täiendavat kasutusse suunamist. Samuti on tegemist väga paljude hajutatud tarbimisotsustega, võrreldes näiteks ühe tuumajaama rajamisega.

Üldiselt on puidukasutus kogu Euroopas siiski tõusuteel ja seda isegi riikides, mille enda puiduressurss on üsna piiratud. Eestis on puidu laiem levik näha eelkõige majade välisilmes. Sellest on muidugi kahju, sest õige, st kuivatatud ja tugevussorteeritud puidu kasutamisel on karkassi deformeerumise oht minimaalne, puit-karkass saab kiiresti katuse alla ning ei vaja mingit ooteaega
enne viimistlustööde algust. Puitfassaadide puhul teeb rõõmu kasutusel olevate variantide paljusus, traditsiooniliste suure pigmendisisaldusega värvide kõrval kasutatakse üha enam lasuurvärve, mitmesuguseid õlisid ja ka hoopis töötlemata jätmist. Samuti leiab tavalise kuuselaua kõrval üha enam lehist ja termopuitu, servamata laudu ja vineeri. Vast ainult vineeri kohta peab märkima, et töökindlaid välisviimistluse variante on õnnestunud suhteliselt vähe leida ja selle kasutamisel tuleks olla pigem ettevaatlik. Vineer vajab väga korralikku tuulutust ja servade töötlemist ning võiks paikneda pigem korraliku räästa varjus kui vihmale ja päikesele avatult.

Lisaks puitfassaadide levikule torkab silma liimpuidu kasvav populaarsus. Lisaks kaunile välimusele on liimpuit raudbetoonist kõvasti kergem ja terasest tulekindlani. Liimpuit võib tulekahjus küll süttida, ent söestub aeglaselt ja konstruktsioon säilitab kandevõime just nii kaua, kui hoone kasutusotstarve ette näeb. Teras aga ei sütti, ent kaotab kuumenedes mingil hetkel kandevõime ja konstruktsioon vajub hoiatuseta sisse, nagu juhtus Mustika Keskuse tulekahjus. Tulekaitseks tuleb teraskonstruktsioonid katta kalli tulekaitsevaabaga, mis aja möödudes võib vajada uuendamist.

Vahel öeldakse puitkarkassmajade kohta halvustavalt pappmajad, pidades silmas siseseinu katvat kipsplaati. Iseenesest ei ole kipsil häda midagi, aga see pole sugugi ainus võimalus. Siseseinad võib katta näiteks vineeri, puitpaneeli või voodrilaudadega. Need materjalid on küll kipsist kallimad, aga ei vaja pahteldamist ja järelikult ka hilisemat pudenenud pahtli ülepahteldamist. Just interjöör vajakski rohkem puitu, sest nagu ütles Tallinnas esinenud Šveitsi arhitekt Christoph Affentrangen:” Väljas võib puitu olla, aga sees teda lihtsalt peab olema.” Puit on ilus ja käele-jalale soe materjal, mis suudab õige pinnaviimistluse korral toimida ruumi sise-kliima ühtlustajana mitte halvemini kui savikrohv.

Lae kogu artikkel alla (.pdf)

16.06.2009 | Äripäev