Eestis suurima valikuga ehituspuidu müüjaks kasvanud AS Puumarket sai omal ajal hoo sisse paljuski tänu vahendustegevusele ja leidis oma kliendid ajalehekuulutuste kaudu.

“Kui mina alustasin, oli äri lihtne teha: panid lehte vaheldumisi ostu- ja müügikuulutusi ning kasseerisid ostu-müügitehingutest muljetavaldava vaheltkasu,” muigab Puumarketi põhiomanik ja arendusjuht Toomas Pärtel. “Kuulutusi avaldasime peamiselt Nelli Teatajas, sest see oli tollal kõige populaarsem kuulutamise koht. Ja Maalehe kaudu otsisime palkide ja saematerjalide müüjaid, sest seda lehte loevad eelkõige maainimesed.”
Tegevus kuulutustelehe kaudu. Pärtel registreeris Puumarketi eelkäija ASi Ratox 22. juulil 1991. aastal. Mees oli just lõpetanud TPIs masinaehituse erialal teise kursuse ning teenis kooli kõrvalt raha ühes ehitusega tegelevas kooperatiivis.

“Vaatasin, et mis see oma ehitusfirma tegemine ära ei ole – võtad töömehed, hangid ehitusobjektid ja paned mehed objektidele tööle,” seletab Pärtel. Ta pani Nelli Teatajasse ühe kuulutuse, et otsib ehitustööd, ja teise kuulutuse, et otsib ehitajaid. Mõlemale kuulutusele tuli üksjagu pakkumisi ja ehitustegevus Ratoxis käivitus. “Parimal ajal oli meil korraga üle kümne väiksema objekti käsil,” lausub Pärtel ja meenutab, et kuna rubla inflatsioon oli tollal meeletu, maksti ehitustöö eest neile sageli mitte rahas, vaid ehitusmaterjalides. “Ikka defitsiitsete materjalidega nagu näiteks glasuurplaat või tsinkplekk,” täpsustab ta. “Need materjalid panin muidugi Nelli Teataja kaudu kohe müüki ja teenisin veel kasumit.”

Ratox tegeles ehitamisega pool aastat, kuni Pärtel taipas, et tunduvalt kasumlikum on hoopis ühe peamise ehitusmaterjali, saematerjali müük. “Minu töömehed ehitasid parajasti Vana-Narva maanteel asuvale ASile Agrotarve mingeid ruume,” räägib Pärtel, kuidas ta lahendas saematerjali ladustamise probleemi. “Seal territooriumil olid sildkraanad ja tõstukid olemas. Küsisin suurelt laoplatsilt ühe nurgakese endale rendile ja saingi.”

Loob seni kehtiva süsteemi. Ladustatud sae­materjali müük käis esialgu loomulikult ajalehekuulutuse kaudu, ent õige­ pea renditi Männiku teel lagunenud laohoone, mis tehti korda, ja seal avati esimene kauplus. Ratoxi õigusjärglasel ASil Puumarket on praegu kaks müügikeskust Tallinnas veel neli müügiüksust: Pärnus, Rakveres, ­Jüris ja Tartus.

Puumarket reklaamib end kui suurima valikuga ehituspuidu müüja Eestis. “Ostame oma kaupluste jaoks puidutööstusettevõtetelt kaupa,” tutvustab Pärtel. “Hööveldatud puit tuleb enamasti kõik Eestist, aga saematerjali, nii kuiva kui ka märga, ostame nii Eestist, Lätist kui Venemaalt.”

Pärtel peab Puumarketi üheks oluliseks tegevuseks sae- ja höövelmaterjali mõõtkavade ehk profiilide, paksuste ja ristlõigete ühtlustamist. “Meie koostasime vastavad tabelid,” rõhutab ta. “Tähistused laenasime soome keelest, muud varianti tollal polnud. Meie juurutatud tähistust kasutab praegu enamik saeveskeid ja puitmaterjali müüjaid.”

Õnneks jäi Riiga minemata. Sajandivahetuse paiku trükkis Puumarket oma kulu ja kirjadega igal aastal tuhandete kaupa “Ostuaabitsa”-nimelisi brošüüre ja hinnakirju, et inimesed üldse orienteeruksid firma vahendatavas puidutoodangus. “Tänapäeval on see info meie koduküljel elektrooniliselt olemas,” lisab Pärtel.

Puumarketi käimalükkaja ei vaidle vastu väitele, et firma on arenenud loogilist rada pidi ehk et iga uus tegevus või käik on välja kasvanud eelnevast. Üks käik jäi siiski tegemata, rõõmustab Pärtel tagantjärele. Nimelt tahtis Puumarket avada Riias suure poe. “Olime koostööpartneriga juba käsi löömas, aga õnneks tuli masu peale,” räägib ta. “See tuli meie jaoks just sellisel etapil, kui me ei olnud Riiga veel midagi jõudnud teha. Vastasel juhul oleksime saanud Riias kõvasti peksa. Masuaja elasime üle tänu vanale rasvale.”

Võlg võla vastu. 2009. aastal sai Puumarketi aktsionäriks Raivo Hein, paljuski tänu juhusele. Puumarketi üks asutaja Marek Johanson ei suutnud tagasi maksta Gild Arbitrage’ist võetud laenu, mille tagatiseks oli tema 30,5protsendine osalus Puumarketis. Raivo Hein oli aga üks investoreist, kelle raha Gildi kinni jäi. “See oli võlg võla vastu tehing ehk Hein sai osaluse Puumarketis ja Johanson vabanes võlast Gildi ees,” selgitab Pärtel.

Vahetult enne jutuajamise lõppu heliseb Pärteli mobiil. Kostev heli – Harley Davidsoni mootori madal ja popsuv jörin – paneb lisaküsimusi esitama. “Mul on kaks peamist hobi – Harley klubi ja purjetamine,” selgitab Pärtel. Üle kümne aasta aktiivselt mootorrattaga sõitnud Pärtel kuulus juuni alguses Lauluväljakul toimunud Harley-meeste üleeuroopalise kokkutuleku organiseerijate hulka. Purjekas on aga nelja mehe peale ja see osteti 2007. aastal.

Pärteli kinnitusel on ta saanud viimastel suvedel endale lubada pika puhkuse. “Alati on mai lõpus raske lõpetada, kuna tööasjad veerevad veel, ja septembris raske alustada, sest oled olnud töölainelt välja lülitatud,” seletab ta. “Pikk puhkus on mõistlik asi, aga paljud firmajuhid ja -omanikud ei taha või ei oska seda endale organiseerida.”

  • Algkapital kasvas aastaga 80 korda

Rublaaja lõpus võis Tallinna või Tartu autoturult ostetud sõidukite vahetamisega kusagil maal elava talunikuga metsamaterjali vastu teenida kopsaka vaheraha.

ASi Puumarket põhiomaniku ja arendus­juhi Toomas Pärteli sõnul astus ta skeemi ostan-müün-vahetan teadlikult pärast seda, kui tal õnnestus oma esimese, 1000 rubla eest soetatud autoloksu eest saada aasta hiljem sisuliselt 80 000 rubla.

Vaesest perest pärit Pärtel ostis 1990. aastal isa sõbra käest vana Moskvitš 408, millel ei olnud põhjagi all. Noormees putitas auto üles, värvis kenasti ära ja pani enne rublaaja lõppu Maalehte kuulutuse sooviga vahetada Moskvitš palkide vastu.

“Üks vanem mees Värskast tahtis autot ja andis vastu koorma ilusat männipalki,” on Pärtelil tehing hästi meeles. Pärtel sõidutas männipalgid Tallinna lennujaama taga asunud Mõigu KEKi saekaatrisse, lasi palgid saagida voodri- ehk poolpunnlauaks, tellis kuivatamisteenuse ning pani lauatoodangu müüki.

“Hiljem arvestasin, et kui ma auto aasta tagasi ostsin 1000 rublaga – oma töö muidugi lisaks ­auto ülesvuntsimisel –, siis laudade eest teenisin 80 000 rubla,” räägib ta. “See andis edaspidiseks nii palju inspiratsiooni, et Ratoxi algusaastal vahetasime autosid palkide vastu enam kui paarikümnel korral.”

Pärtel möönab, et nii suurt hinnavõitu kui esimese autoga ta enam ei saanud, aga 3–5kordse vaheraha teenisid igal juhul.

Pärtel muigab, et ükskord läksid nad auto ostmisega nii hasarti, et ei viitsinud seda isegi üle vaadata. “Sõitsime vastostetud autoga Viljandi poole, kui äkki tundsime, et midagi on viltu,” räägib Pärtel. “Ostja oli meile tünga teinud – ­auto oli nii läbi, et tagumise vedru alla oli pandud 10 x 10 puupruss. Me ei olnud viitsinud auto ostmisel isegi auto alla vaadata.”

Infoallikas: www.äripäev.ee
28.07.14