Perekond Alberti kodu võitis Kodu Kauniks 2013 peapreemia: aasta kodu tiitli ning 2500€ Swedbankilt.

KES: Infotehnoloog ja joogaõpetaja Maris (31) ning projektijuht Ago (30) Albert; kass Raivo (4).
MIS: Sajandivanune Vääniku talu. Kahekorruseliseks renoveeritud elumajas on kasulikku pinda u 130 m²; õuel on ka suitsusaun, kuur-varjualune, kasvuhoone ning valmimisjärgus väliköök.
KUS:Tartumaal, Kriimani külas.

„Koduga on minu arvates nii, et see tuleb teha selline nagu endale meeldib. Kui eneses tekib õige äratundmine ja see teistele ka meele järele on, siis ongi kõik hästi,” ütleb tänavuse aasta kodu peremees Ago Albert. Konkursile Kodu Kauniks saadetud kirjas kirjutas abikaasa Maris nii: „Eelmise aasta 13. augustil ehk täpselt aasta eest vahetasime oma linnakingad kummisaabaste vastu, et pea ees maaellu sukelduda.

Meie koduks on umbes sajandivanune rehielamu, mille Ago on suurelt jaolt oma käte, kalli kaasa (vahetevahel ebamõistlike) soovide, looduslike vahendite ja usina taaskasutuse abil tänapäevaseks elamiseks kohendanud. Rõõm on tõdeda, et oma aiast leitud metsmaasikad ja seened, saunapurdelt jahutavasse tiiki hüppamine ja võrkkiiges raamatu lugemine on endisele Kalamaja elule 1–0 tuule alla teinud. Ühtlasi on meil õnnestunud see kõik sobitada kokku linnainimese tööelu ja toimetamistega, mis lisab maaidüllile ka teise punkti.“

Pikk tee Vääniku tallu
Maris on pärit Kuressaarest, Ago aga Põlva juurtega. Mõlemal on seljataga mitmeid aastaid Tallinna-elu; nende eelmiseks ühiseks koduks oli Kalamaja üürikorter. Soov Tartumaale kolida sündis esmalt Ago peas, kui ta pealinnas oma panganduskarjäärile punkti pani. Tee tegi siiski veel suure käänaku, viies mõlemad koos pea pooleks aastaks seljakotiga Lõuna-Ameerikat avastama. Seepeale ei soovinud Ago enam lipsu ette panna ja klaashoonesse tööle minna. Kriimani kant oli talle lapsepõlvest vanaema kaudu tuttav, Vääniku talu oli ta ostnud juba vahetult enne pikka reisi. Et Marise amet võimaldas kaugtööd ning tedagi elu maal ei hirmutanud, jõuti Eestisse naastes ühisele otsusele maja korrastamisega pihta hakata.

„Kui me esimest korda koos siia tulime, olid nõgesed Marisest pikemad – võtsin ta kukile nagu rokk-kontserdil,“ muigab Ago. Palkidest rehielamu oli 25 aastat tühjana seisnud ning kasutuskõlblikuks jäänud vaid täna püsti olev osa. Katus oli sel veel peal, aga aknaid ees enam mitte ja uks igaühele valla. Ka reheahi oli majast välja lammutatud. Krundil olid veel sissekukkunud katusega laut ja suitsusaun ning võsasse hästi ära peidetud suur tiik.

Mahematerjalid, taaskasutus ja isetegemine
Puiduspetsialistide hinnangul ei olnud hoonet elamuna sellisel kujul säilitada võimalik. Asja vaagides jõudis Ago eri teid pidi põhupakiseinteni, millega „räbalad palgid“ seestpoolt soojustada. Põhuseinte viimistluseks on savikrohv, see omakorda tõi endaga kaasa tervikliku looduslike mahematerjalide kontseptsiooni, mis otsustati teostada allahindluseta. I peale pani täpi uuskasutuse põhimõte – kõikjal välis- ja sisetöödel on kasutatud võimalikult palju kas kohapeal kõlblikuna säilinud ehituspuitu või leitud mujalt sobivat taaskasutusmaterjali.

Kodu pidi saama kaasaegse vereringe – kuigi elutuppa laoti muljetavaldav kamin ja kööki soemüüriga puupliit, pidi põhikütteks saama maaküte. Puuriit on hoovis küll, aga suitsusauna jaoks, mitte selleks, et korra päevas kahte ahju kütta.

Kuna maja oli üsnagi eksperimentaalne, siis selleks, et lõpptulemuses kindel olla, aga ka lihtsalt põhimõtte pärast eelistas Ago võimalikult palju töid ise teha, selmet kulutada oma aega mujal raha teenides. Üldehituse alast kogemust tal mõnevõrra oli, sest kooliajal Põlvas aitas ta koos vennaga tundide-trennide vahepeal isal maja ehitada.

Nüüd härjal ise sarvist haarates kasutas ta mõistagi võimalikult palju ära asjatundjate abi ja teadmisi, konsulteerides kogenud tegijatega nii planeerimise kui ka teostuse ajal. Mõned valdkonnad, nagu elektri- ja pottsepatööd, jäid ikka ka palgaliste teha, sest nendega katsetada on liiga riskantne. Ka kogu maja pool aastat kestnud savikrohvitööd ja seinaviimistlus jäid valdkonna meistrite hooleks.

Läbimõeldud planeering
Maja üldplaan, nagu see oli olnud rehielamuna, jäi üldjoontes samaks, lisandus mõni vahesein ning saadud ruumidele leiti sobivad funktsioonid. Hoone kandvad seinad olid paigas, sellest lähtuvalt sai oma asukoha ka trepp. Ago kavandas hoonet arvutis, kasutades Google SketchUpi vabavara. Maja peasissepääs avaneb väikese esikuosaga kööki, vasakut kätt on vanas rehetoas elutuba, ümber köögi aga paiknevad paremat kätt ringis söögituba, magamistuba ja vannituba-tualettruum. Teisel korrusel on üks suur avatud ruum, mida Maris kasutab kodukontorina, kaks väiksemat kambrit ning tualettruum. „Kaalusime Marisega läbi näiteks iga viimse kui lüliti asukoha, et valgusteid võimalikult loogiline ja mugav kasutada oleks,” ütleb Ago. Et majja veidi enam valgust saada, ei tuldud toime ilma aknaavade suurendamiseta, ka valgusteid on küllaldaselt. Köögi kohale sündis väike siserõdu, et allkorrusele katuseakende abil rohkem päevavalgust pääseks. Mõte sündis siis, kui vanad vahelaed oli maha võetud ning valgus vabalt läbi maja tulvas.

Meelepärane sisekujundus
Samal ajal kui Ago maal maja ehitas, töötas Maris veel Tallinnas elades läbi muljetavaldava hulga materjali – ajakirju, sisustusblogisid ja internetis leiduvat pildimaterjali. Tänapäevased sidevahendid võimaldasid omavahel reaalajas fotosid vahetada, olgu tegu siis ehitust või sisustust puudutava küsimusega. Marisel tekkis vahepeal hirm liigselt talustiili kalduda – sellest aitasid päästa ilusad tapeedid, mis jätavad häärberlikuma mulje. Ka valge värv teeb imet, võimendades tubades pealegi valgust. „Olen ajakirjadest näinud, et väga palju renoveeritakse maju nii, et palgid puhastatakse lihtsalt ära ja jäävad kollakad puitseinad. See stiil pole päris meie maitse,“ põhjendab Maris oma värvivalikuid. Tema arvates andis kindlasti julgust juurde ka värvikast Ladina-Ameerikast saadud kogemus.

Aja jooksul settisid paika elemendid, mida Maris koju kindla peale soovis: näiteks kööki suurt keraamilist kraanikaussi, vitriinkappi ning elutuppa lugemisnurka. Nagu elus ikka, ei laabunud kõik sugugi liiga libedalt. Teisele korrusele valiti valgele vaheldust pakkuvaks värvitooniks naturaalne pruun, aga see osutus seinas üsna ebasobivaks. Jalamaid viga parandama ei tõtatud, aga pool aastat hiljem värvis Ago seinad üle siia üllatavalt hästi sobivaks lillaks. Ka elutoa puitparketi toon sai hoolimata põhjalikust kontrollist saatuse tahtel märksa heledam, aga sellega ollakse nüüdseks juba leppinud.

Mööbel ja valgustid leiti põhiliselt internetist osta.ee-st ja eraisikute oksjonitelt või antiigiäridest, näiteks Karma Antiigist Võrust. Viimased asjad on paika loksunud alles seeselatud aasta jooksul. „Esimese öö veetsime siin kogemata, aga pärast seda enam ära ei läinudki. Päeval panime Kalamajas koorma auto peale, aga siia jõudsime nii hilja, et enam edasi Põlvasse vanemate juurde sõita ei jaksanud. Madrats oli meil olemas, panime selle maha ja jäimegi siia,“ meenutab Ago.

Küsimusele, kas tagantjärele teeks midagi teisiti, kõlab vastus, et kindlasti jäädvustaks protsessi rohkem. Lähtekoht, kust vähem kui viis aastat tagasi alustati, kipub vaimusilmas juba kaduma, võõramad aga ei oska seda üldse ette kujutada. Pealegi – koduks saanud maja kõrval seisab puhastatud tiigi kaldal juba ka uus suitsusaun, õuele kerkib suveköök. Ning maja taga särab tänavu kevadel ise ehitatud klaaskasvuhoone, kõrval kastpeenrad, mis suvi läbi heldelt saaki andsid.

Vaata kaunist galeriid:

Allikas: Kodu & Aed