Vanad puitasumid on tänaseks elupaigana üsna populaarseks muutunud ja päris paljud vanad majad on omanike poolt kenasti korda tehtud. Vähegi mõistlik omanik alustab remonti muidugi katusest, fassaadi renoveerimine on tavaliselt järgmiseks sammuks. Kui selle töö käigus ka seinte seisukord üle kontrollitakse ja vajalikud parandused tehakse, on tööde järjekord igati õige.

Puitfassaaadi renoveerimist alustades tuleks esmalt otsustada, millises ulatuses on eesmärgiks maja esialgse välisilme säilitamine. Õnneks kohtab üha sagedamini selliseid omanikke, kelle jaoks on maja välisilme säilitamine ja esialgsetega võimalikult sarnaste materjalide kasutamine eesmärgiks omaette ja seda isegi neis piirkondades, mida ametlikult miljööväärtuslikeks kinnitatud ei ole.

Tavaliselt pannakse puitvoodri vahetamisel hoonele ka lisasoojustus ja kahjuks jäetakse aknakarbid sageli endisele kohale. Tulemusena jäävad aknad üsna sügavale fassaadi sisse ja see muudab oluliselt maja välimust. Õigem oleks aknad siiski fassaadi tasapinda nihutada, lisasoojustusest loobumist ei julge nüüd enam soovitada, ehkki veel mitte väga ammu pakuti, et piisab palgivahede korralikust tihendamisest ja tuuletõkke paigaldamisest.


Eeskujulikult renoveeritud maja Tallinnas Kungla tänaval.

Vanades puitmajades oli enamasti üsna hea õhuvahetus ja seda mõjutas ka ahiküte, mille tõttu ruumides oli alarõhk ja jahedat ning kuiva õhku imeti väljast pidevalt juurde. See asjaolu on ilmselt ka üheks põhjuseks, miks vanad puitvoodrid nii hästi säilinud on, ehkki osal Tallinna vanadest puitmajadest on voodrilauad kinnitatud ilma tuulutusvaheta. Vihmast märgunud lauad n.ö. „kuivasid osaliselt sissepoole“. Renoveeritud puitmajades see aga võimalik ei ole ja et ka ahikütttest on sageli loobutud, peab fassaadi tuulutus kindlasti toimima. Õhu pääsemiseks tuulutusvahesse piisab 5- 6 millimeetri laiusest pilust voodri alumise serva ja veelaua vahel, ülalt juhitakse õhk kas tuulutatava aluskatuse alla või tuulekasti laudade vahele jäetud piludesse. Vertikaalse laudise korral tuleb roovitise laudade alla panna distantsklotsid või lisaroovitis, sest horisontaalsed roovlatid sulgeksid muidu tuulutusvahe.

Väike pilu voodrilaudade otste ja veelaua vahel jääb silmale peaaegu märkamatuks.

Lauad on üldiselt üsna hästi säilinud, kuid vastu veelauda surutud otsad on mädanenud.

Vanad lauad on lühemaks saetud ja endiselt tihedalt vastu alusplekki ning värv juba koorib. Lisatud horisontaalsed lauad on sisuliselt plekkvannis, et vesi kuskile ära kaduda ei saaks. Naelutada nii otste juurest ei tohi, lauad lõhenevad.

Tuulutus tuleb tagada ka fassaadi konsoolsetes osades, see on siiski pigem uute kui vanade majade, kus fassaadist välja ulatuvaid osi esineb harva, probleem.

Pääsküla raamatukogu teine korrus ulatub hoonest konsoolina välja. Tuulutusvahe on kenasti metallvõrguga kaitstud.

Vertikaalsete laudade pikkuses jätkamine on korrektselt lahendatud, vaid ülemise laua ots oleks tulnud veeninaks saagida. Konsoolse osa tuulutusvahe on aga alt suletud.

Voodrilaudade pikkuses jätkamine on probleem, millele päris head lahendust ei olegi, üldiselt oleks soovitav fassaadi selliselt liigendada, et jätkamist ei ole vaja. Vertikaalvoodri puhul on seda suhteliselt lihtne teha, sest korruste näol on loomulik liigendus olemas. Fotol olev veeplekiga liide peaks olema üldiselt enam- vähem töökindel, kasutada saab ka vertikaalse ja horisontaalse laudise kombineerimist jmt. Horisontaalse laua liitekohta aga on üsna raske kaitsta, Pääsküla raamatukogu fotol näha olev kaitse metallprofiiliga on päris hea, ent samaaegselt laua otste kaitsmisega metall ka takistab niiskuse väljakuivamist. Seepärast kasutati näiteks Finnforesti kontori laiade liimpuidust voodrilaudade jätkukohtades hoopis lauaotste vahele lõtku jätmist, vt. foto, pidades seega kuivamise võimaldamist kaitsest olulisemaks. Ilmselt viis sellise lahenduseni Friisilast, kus selliseid voodrilaudu esimest korda kasutati, saadud kogemus. Seal nimelt olid jätkatavate laudade otsad lihtsalt kokku surutud. Friisilas oli mul ka huvitav vestlus ehitajaga, kes ei saanud aru, miks ma pean liimpuidust laiu voodrilaudu ehk liiga kalliks. „Tellisvooder oleks ju veelgi kallimaks läinud“, vastas ta rahulikult. Sellele muidugi vastu vaielda ei saanud. Kuna oli leitud, et majade välisilme vajab 300 mm laiuseid laudu, siis oli liimpuidu kasutamine ainuvõimalik lahendus, ehkki mitte odavaim.

Finnforesti kontoris Tapiolas on fassaadil laiadest liimpuidust laudadest kilbid.

Niiskuse väljakuivamisele tuleb mõelda ka puitfassaadi nurkades. Vana maja renoveerimisel see tavaliselt probleemiks ei ole, sest traditsiooniliselt kaetakse nurk püstiste kattelaudadega nii vertikaalse kui horisontaalse laudise korral. Teisiti on aga lugu uusehitistega, kus sellist lahendust liialt vanamoodsaks peetakse. Sageli üritatakse horisontaalse laudise nurgad tihedalt neljakümneviie kraadise nurgaga kokku liita, aga enamasti selline lahendus ei tööta. Vähegi laiemad lauad kõmmelduvad ja nurga serva tekib pragu, kust niiskus hästi sisse saab, kokku surutud osas aga välja kuivada ei saa. Nii hakkab niiskuse erinevus laua laiuses suurenema ja laua kõmmeldumine kasvab.

Laiadest harjatud kuuselaudadest vooder Triigi metskonna hoonel. Ehkki ehitaja pingutas kõigest väest, nurga kõmmeldumist tal vältida ei õnnestunud.

Laudade otste vahele paigutatud plekk küll kaitseb niiskuse eest, aga samas ka takistab kuivamist. Laudade kõmmeldumine on ikkagi toimunud, ehkki laudade paksus oli tavalisest oluliselt suurem.

Selline plekk kaitseb mõnevõrra laudade otsi, jättes siiski võimaluse kuivamiseks.
Foto: Ivar Lubjak

Pirita Naba lasteaia suured aknapinnad koguvad päris palju vihmavett ja selle seinast eemale juhtimiseks on vaja korralikke veeplekke. Ka nurgalahendus on hästi toimiv.

Vanadel puitmajadel on tavaliselt üsna kõrged soklid ja korralikud räästad. Kui ka vihmaveetorud on korras hoitud, ongi selge, miks meil ikka veel on, mida renoveerida. Uute majade puhul paraku püütakse räästaid vältida ja sokkelgi tehakse võimalikult madal. Naba lasteaial (vt. foto) on uusehitise kohta isegi kõrge sokkel, tegelikult võiks seda kõrgust hädavajalikuks miinimumiks pidada. Kui sokli juures on maapind kõva kattega, siis pritsib vähegi tugevam vihm alumised lauad ülejäänutega võrreldes väga märjaks.

Liitekohti, mida niiskuse eest kaitsta, on puitfassaadil veelgi, näiteks akende juures. Kui vahepeal juba tundus, et aknaplekkide õige paigaldus on muutunud üldlevinuks, siis paraku on jälle hakatud vigu tegema. Vigadest levinuim on akna piirdelaua otsa surumine vastu veeplekki või veepleki servade üles keeramata jätmine.

Akna veepleki õige paigaldus.

Puitfassaadide renoveerimisest ja ehitamisest võiks veel pikalt kirjutada, seepärast võib lõpetuseks soovitada infoallikatena Säästva Renoveerimise Infokeskust (www.srik.ee) ja Puuinfot (www.puuinfo.ee). Viimasel on ehitamise alamlehel olemas RT- kaardid, mis annavad jooniste ja selgituste abil vastused enamikule küsimustele nii puitfassaadide kui üldse puithoonete ehitamise kohta.

Hästi liigendatud puitfassaadiga puitmaja Tallinnas Räägu tänaval tunnistati Eesti Parimaks Puitehitiseks 2004.a. Foto on aastast 2009 ja mingeid kahjustusi fassaadil näha ei ole.

Märt Riistop
Puitehituse klaster/Puuinfo
Märts 2011