Mõlemad tooted, nii vill kui EPS, on edukalt kasutusel välisseinte krohvialuse soojustusena juba pikka aega (Euroopas üle 50 aasta). Ei ole korrektne väita, et üks sobib ja teine mitte. Et krohvitud ja soojustatud välissein on keeruline kompleksne tarind, mis peab toimima nii kuuma päikese, tuule kui pakase või vihmasaju korral, tuleb otsustamisel hinnata kõigi tarindis kasutatavate materjalide koostoimel toimuvaid protsesse.

Suurim tähtsus antud protsessis on soojusfüüsikaliste parameetrite hindamisel – milline on saavutatav soojapidavus ja energiasääst, milline on soojustatud tarindi niiskusrežiim, kondensaadi tekkeoht ja väljakuivamise võimalused. Vaadelda ja võrrelda tuleb ka erinevate materjalikihtide näitajaid: veeauru difusioonitakistus, veeimavus, õhu läbilaskvus jpm. Ekslik on langetada otsus vaid ühe-kahe põhinäitaja (kahjuks tavaliselt hind !?) alusel. Näit. tüüpviga on hinnata krohvialuseid soojustusmaterjale vaid nende difusioonitakistusteguri (µ) põhjal, võtmata arvesse antud kihi paksust tarindis ja selle võrdlust muude materjalidega antud tarindis.

Korrektne oleks nii: Sd = µ x S [m], kus Sd on materjalikihi difusioonitakistus, µ on antud materjali difusioonitakistustegur ja S on antud materjalikihi paksus. Krohvialuste fassaadide niiskusrežiimi põhiteooria ütleb, et ΣSd = Sd1 + Sd2 + Sd3 + … + Sdn, ehk kogu tarindi difusioonitakistus võrdub selles paiknevate kihtide dif. takistuste summaga.

Teiseks: Sd1 > Sd2 > Sd3 > … > Sdn, ehk kehtib reegel, et väljaspool asuva kihi difusioonitakistus peab olema väiksem kui igal eelmisel kihil antud tarindis. See on vajalik selleks, et vähendada veeauru kondenseerumisohtu auru tõkestavatel kihtidel. Meie laiuskraadidel toimub teadagi külmal aastaajal veeauru difusioon hoone seest väljapoole.

Materjalide omadusi ja hoonete tehn.näitajaid arvestades saab projekteerida väga mitmesuguseid krohvialuseid soojustuslahendusi nii villade, vahtpolüstüreeni kui muude soojustusmaterjalide baasil. Ka soojustuskihi kinnitusviise alusepinnale on palju, sõltuvalt kasutatavatest viimistluskihtidest, aluspinna tugevusest, hoone kõrgusest jpm. Fakt on see, et kivivillaga on edukalt soojustatud krohvialuseid seinu ka kõrghoonetel ning et tulekahju korral on EPS-iga soojustatud fassaadil suureks abiks villaribad avade ümber, mis takistavad tule levikut.

Probleemiks on enamjaolt ikkagi tegijate oskamatus: kasutatakse krohvialuseks soojustuseks mittesobivaid, liigpehmeid villasid või EPS plaate. Soojustuse ja aluspinna vahele jäetakse välisõhule avatud kanalid, kus saab külm õhk vabalt liikuda ning tulekahju korral tuli levid jne jne. EPS-i korral lisandub ühe probleemina veel soojustusplaatide järelpaisumine, tasapinnalisus ja kaardumine (seda juhul, kui kasutatakse fassaadi krohvialuseks kihiks mittesobivat marki EPS- plaate). Liiga pehme või sobimatu alusmaterjali korral ei suuda alati ka kõige vilunum ehitaja imet teha. Tööde mitmekordse ümbertegemise ja käigult projekteerimise asemel tuleb enne tööde algust kõik tooted ja paigaldusviisid põhjalikult kontrollida. Fassaadiprojektide ja -pakkumiste lahutamatu osa võiks olla näit. soojusfüüsikaline arvutus ja energiasäästu arvutus.