Põrandad peavad olema põhjalikult soojustatud!

Mida vähem on maja soojustatud, seda suuremad on kulutused toasoojusele. Soojustatud põrandaid rajatakse põhiliselt kahel viisil: kas otse pinnasele või jäetakse pinnase ja põranda vahele õhuruum. Siseruumide vahel asuvad põrandadvahelaed isoleeritakse eelkõige heli edasikandumise takistamiseks ning soojusisolatsioon asendatakse sel juhul heliisolatsiooniga. Soojusisolatsioon aitab vähendada välispiirete soojakadusid, heliisolatsioon tagab aga ruumidevaheliste  põrandate, seinte ja lagede helikindluse.

Tihendatud ja niiskuse eest isoleeritud pinnasele rajatava põranda soojustus paigaldatakse tavaliselt koos vundamendi vertikaalosade soojustusega. Seda eelkõige siis, kui vundamenti ei saa välispinnalt soojustada. Samuti takistab vundamendi soojustus põranda ääreala jahtumist ning tagab põranda pinnal ühtlasema temperatuuri. Õigesti soojustatud vundament ja põrand tagavad ka põrandaküttesüsteemi tõrgeteta toimimise. Soojustus paigaldatakse vundamendi vertikaalsele pinnale enne aluspõranda soojustamist nõnda, et see kataks vundamendi sisepinna kogu ulatuses kuni põrandavalu tasapinnani. Kõik kommunikatsioonide läbiviigud isoleeritakse täiendavalt ja vajadusel tihendatakse neid montaaživahu või silikooni abil, et takistada niiskuse läbipääsu. Seejärel kaetakse põrand soojustusplaatidega kahes kihis selliselt, et plaadikihtide vuugid ja liitekohad ei satu kohakuti. Antud juhul on sobivaks materjaliks vastupidavad põrandate vahtpolüstüreenplaadid EPS-80 ja EPS-100.

Mastiksiga hallituse vastu

Vundamendi vertikaalosadele paigaldatakse plaadid paksusega 50–100 millimeetrit, põranda all asuva soojustuse paksus on vahemikus 100–200 millimeetrit paigaldatuna kahes kihis, näiteks 2×50 või 2×100 millimeetrit. Soojustuse paksuse ja tugevusklassi valik sõltub hoone tüübist ja kasutusotstarbest. Kui hoone vundament ja sokkel on välispinnalt piisavalt soojustatud, kasutatakse vundamendi sisepinnal külmasilla tõkestamiseks 20–25-millimeetrist isolatsiooniriba. Suurema kasutuskoormusega ehitistes (näiteks tööstushoonetes või garaažides) kasutatakse põrandate soojustamiseks EPS-200 soojustusplaate. Õhuruumi kohal asuvate põrandate ehk “tuulutatavate” põrandate laagid toetuvad tavaliselt täitepinnasesse rajatud kivipostidele. Laagide otsad asuvad aga vundamendivööl, kus kivi- ja puitpindade vahel on hüdroisolatsiooniks kasutatud näiteks tõrvapappi. Sokliosas on läbivad tuulutusavad, mis tagavad põranda all asuva ruumi tuuldumise. Vanemate hoonete põrandates on soojustuseks kasutatud üldjuhul lubja-liivatäidet, mis asub laudisel, laagide vahel. Selline põrandakonstruktsioon vajab kindlasti täiendavat soojustamist ja tuuletihedamaks muutmist. Kui olemasolev põrandakate – laudis või puitlaastplaat – on eemaldatud, saab laagide vahed vanast täidisest tühjendada. Siis tuleb tihendada vundamendivöö ja välisseinte ühendpinnad, kus läbipuhumine on kõige suurem. Selleks võib kasutada montaaživahtu, mis takistab niiskuse levikut ja täidab ligipääsmatud kohad. Niiskuse ja hallituse levikut saab tõkestada ka puidukaitsevahenditega. Vundamendile ja postidele toetuvad talad, laagide otsad jne võib üle võõbata hallitust ja niiskust tõrjuva mastiksiga ning seejärel soojustada põrand.

Tähelepanu hoone nurkades

Vundamendis olevad tuulutusavad tuleb põrandaaluse ruumi ventileerimiseks vajadusel puhastada ja seejärel restidega katta. Tuulutusavade kõrgus maapinnast peab aasta läbi tagama tuulutusõhu piisava juurdepääsu. Tuulutatava põranda soojustamisel tuleb enne soojustuse paigaldust laagide vahele abiliistudele ja/või hõrelaudisele paigaldada tuuletõkkekiht. Selleks sobivad antud juhul kõige paremini niiskusele vastupidavad mineraalvillast tuuletõkke- ja soojustusplaadid, näiteks Rockwooli plaadid paksusega 20–30 millimeetrit. Laagide vahele paigaldatakse Thermolani klaasvillarullid või Rockwooli kivivillaplaadid kogupaksusega vähemalt 200 millimeetrit, vajadusel võib neid panna ka mitme kihina. Eriti tähelepanelik tuleb olla vundamendi, laagide ja talade kokkupuutejoontel ning hoone nurkades, kuhu sageli kipuvad jääma soojustamata kohad, mis tekitavad hiljem põrandal külmasildu. Alternatiivse lahendusena võib kaaluda ka põrandaaluse ruumi soojustamist kergkruusaga ning põrandaaluse ruumi seinte ehk vundamendi sisepindade soojustamist maapealses osas. Taolise lahenduse puhul jäetakse põrandalaagide vaheline osa sageli soojustamata või kasutatakse minimaalset soojustuskihti, sest õhk põranda all püsib soe. Ka tuulutusavasid ei tehta, aga seda ainult tingimusel, et kõik piirded põrandaaluse ruumi ümber lasevad vabalt niiskusel välja hingata – see tähendab, et on kasutatud näiteks mineraalvillast soojustusplaate ja kergkruusast vundamendiplokke. Põrandasse tuleb sel juhul teha vaateluugid, et saaks aeg-ajalt kontrollida põranda all asuva ruumi seisundit. Põrandalaudise või vineer- ja soojustuskihi vahele jäetakse umbes 25-millimeetrine õhuvahe, et tagada põrandakatte all parem õhu liikumine. Sellise lahenduse otstarbekus sõltub näiteks pinnase iseärasustest, põhjavee tasemest ja hoone tüübist. Kindlasti tasub enne põrandate soojustamist nõu pidada ehitusspetsialistidega, et valida sobiv lahendus.

Peep Pihelo,
Eesti Soojustuskeskus