Menüü

Puidu immutamine

Puidu õues kasutamisel on puidu immutamine kõige levinum puidu kaitsmise viis. Mõnikord immutatakse ka hoonete karkassis kasutatavat puitu ja välisvoodrilaudu, aga Eesti tingimustes, kus termiidihirmu ei ole, vajab immutust vaid karkassi alumine vundamendiga kontaktis olev vööpruss. Kuna vööprussi ja vundamendi vahele tuleb panna erimaterjalist tihend, et tagada liite tuulepidavus, võib täiesti kaaluda ka seal immutusest loobumist, näiteks Soomes on immutatud vööprusside kasutamine isegi keelatud.

Tänapäevane immutus toimub autoklaavides vaakum- surve meetodil. Tsükkel algab autoklaavi vaakumeerimisega, seejärel lastakse autoklaavi immutusvedelik ja survestatakse autoklaav. Tsükli lõpus võetakse surve maha, lastakse immutusvedelik välja ja korratakse vaakumeerimist, et eemaldada immutusvedeliku jäägid. Peamiselt kasutatakse immutamiseks soolade vesilahuseid ja puitu viidavat soolakogust reguleeritakse põhiliselt immutuslahuse kontsentratsiooniga, lisades lahusele vastavalt vajadusele immutusainet.

Männipuidu immutamisel tungib immutusaine maltspuitu, lülipuit on väga raskesti immutatav, aga sinna pole immutusainet üldjuhul vajagi, sest lülipuit on ka looduslikult üsna vastupidav. Immutuskvaliteeti saabki hinnata maltspuidu värvumise järgi, vt. foto.

Männi treipuidu ristlõikes on maltspuit ja lülipuit hästi eristatavad.
Fotod: Märt Riistop

Maltspuidu värvumine on hästi näha, kui immutusaine sisaldab roheka tooniga vasesoolasid. Raske on maltspuidu läbiimbumist hinnata siis, kui immutusainele on lisatud pruuni värvainet ja veelgi raskem, kui kasutatakse immutusvahendeid, mille väljatöötamisel on eesmärgiks olnud puidu naturaalse tooni säilitamine. Taoliste vahendite või kuusepuidu korral on võimalik ainult laboratoorne kontroll. Kuusepuidu immutamine ongi männipuidust palju raskem ja Põhjamaade puiduimmutajate NTR standard isegi ei anna nõudeid kuusepuidu immutamisele, sest mänd on hästi kättesaadav ja kuuse jaoks eritehnoloogiaid rakendada ei ole otstarbekas. Meil on saada kahe NTR klassi immutatud puitu, NTR A on mõeldud kasutamiseks juhul, kui puit on kontaktis pinnasega ja NTR AB välistingimustes pinnasekontaktita.

Lillekastid tuleks teha NTR A klassi puidust.

Lääne- Euroopa Puiduimmutuse Instituudi andmetel on tema liikmesriikide firmade immutusmaht ca 6,5 miljonit m3 puitu aastas ja 71% mahust immutatakse vesilahustega, 18% orgaanilistel lahustitel baseeruvate immutusainetega ja 11% kreosoodiga. Vesilahustega immutamisel ei tohi puidu rakusein olla juba enne immutust veega küllastunud, niiskus peaks olema mitte üle 24- 28%. Küllastuspiirist 30% puudu jäävad mõned protsendid on piisav, sest maltspuitu viidav soolakogus ei ole suur, sageli isegi alla 10 kg/m3 . Kuna puit niiskub immutamisel täielikult, siis peaks teda uuesti kuivatama. Tavaliselt seda siiski ei tehta, sest immutatud materjali ei tohi enne immutusvahendi täielikku fikseerumist tehasest välja saata, paigaldamiseni kulub samuti aega ja materjal jääbki ju muutuvatesse niiskustingimustesse. Selle asjaoluga tuleb aga arvestada siis, kui soovitakse immutatud puitu värvida. Värvimiseks peaks puit olema õhk- kuiv (niiskus ca 18%), seepärast ütlevad Soome tootjad, et värvima peaks paigaldamisele järgneval suvel.

Puit ei roosteta

Parim kuumutamiseta kasutatav immutusvahend on CCA vesilahus (sisaldab sooladena vaske ja kroomi, arseeni), kahjuks on selle kasutamine immutamiseks Euroopa Liidus nüüdseks keelatud, põhjuseks lahuses sisalduv arseen. Kurjad keeled väidavad küll, et arseeni on loodusliku foonina kõikjal meie ümber ja et näiteks ühes kilogrammis Havai vetest püütud krevettides on rohkem arseeni kui ühes kuupmeetris CCA- ga immutatud puidus ja erinevalt krevettidest ei ole immutatud puit söödav. Hirm keemia ees on aga nii suur, et juba järgminegi komponent kroom on rünnaku all ja seepärast sisaldavad paljud vahendid juba praegu ainult vasesooli koos lisanditega. Immutatud puidu kasutajale ei ole tegelikult vahet, millist immutusvahendit üks või teine tootja kasutab, eelkõige on oluline, et protsess oleks nõuetekohaselt läbi viidud.

Parima kaitse annab puidu immutamine kreosoodiga. Kuna sel juhul on vaja immutusvedelikku kuumutada, on protsess suhteliselt kallis ja seda kasutatakse ainult liiprite, ülekandeliinide postide ja sildade puhul ehk juhtudel, kus immutatud puidult oodatakse eriti pikka eluiga ja kahjustatud materjali asendamine oleks eriti tülikas.

Puidu immutamisel tuleks kõik saagimised, hööveldamised ja puurimised ära teha enne immutamist. Kui see siiski võimalik ei ole, tuleks osta nn. otste immutamise vahendit ja lõigatud pinnad sellega üle pintseldada. Meeles peab pidama sedagi, et immutatud puidu puhul kasutatavad kinnitusvahendid peavad olema tavalisest korrosioonikindlamad, võimalikult paksu kaitsekihiga või isegi roostevabast terasest.

Immutada saab ka liimpuidust talasid jmt, fotol oleva Norra silla puhul kasutati kaheastmelist immutust, esmalt immutati lamellid vesilahusega, siis nad kuivatati, liimiti taladeks ja immutati talad veel kreosoodiga. Ka kreosoodiga immutamist püütakse ära keelata, väites, et kreosoot on keskkonnale ohtlik. Õnneks ei ole seda senini veel tehtud, aga selle kartuses on hakatud välja töötama uusi immutusvahendeid, näiteks rapsiõli baasil. Kuna kõik uued immutusvahendid on vanadest oluliselt kallimad, on tekkinud võimalus, et seni majanduslikult konkurentsivõimetud viisid puidu modifitseerimiseks pääsevad lõpuks turule. Puidu modifitseerimiseks on palju viise, tihti kasutatakse selleks puidu immutamist mingi kemikaaliga ja sellele järgnevat kemikaali polümeriseerimist kõrge rõhu ja temperatuuri koostoimel või isegi radioaktiivse kiirgusega. Viimast meetodit kasutati Vantaa lennujaama parketi valmistamisel. Senini ongi puidu modifitseerimise eesmärgiks olnud odavamatele Euroopa puiduliikidele kallite troopiliste puiduliikidega samaväärsete omaduste andmine nende kasutamiseks parketi või mööbli tootmisel, aga levimas on ka puidu modifitseerimine selle kasutamiseks välistingimustes. Uus materjal Accoya on juba leidnud rakendust sildade ehitamisel ja aknaraamide toorikutena. Accoyat valmistatakse männipuidu töötlemisel äädikhappe anhüdriidiga. Meetod on tuntud juba ammu, näiteks kasutati atsetüülitud puitu nõukogude tuumaallvelaevade komponentide hüdrodünaamilistel katsetel. Metallist mudelite valmistamine oli kallis ja aega nõudev, puit aga pundus vees ja see moonutanuks katsetulemusi. Atsetüülimine viis puidu pundumise aga praktiliselt nulliks ja mudeleid saigi hakata puidust valmistama. Lisaks pundumise puudumisele suureneb atsetüülimise tulemusena ka puidu mädanemiskindlus, see teeb Accoyast hea materjali välistingimustes kasutamiseks. Valminud on esimene suur maanteesild Sneekis Hollandis, akende valmistajad aga julgevad Accoya kasutamisel anda akendele viiekümneastase garantii mädaniku vastu.

Kõigi uute materjalide turule toojad rõhutavad nende looduslikku päritolu. Accoya loojad selgitavad seda nii, atsetüülrühmad on nagunii igas puidus olemas (eriti palju on neid üpris vastupidavas tammepuidus), modifitseerimisel lihtsalt lisatakse puidule aineid, mida seal juba nagunii on. Toorainena kasutav äädikas on aga samuti looduslik materjal, ehkki tema tootmiseks on lihtsamaid meetodeid kui veini raisku laskmine.

Karta on, et aina uute immutusvahendite ja nende komponentide keelustamine viib üha kallimate lahendusteni ja kokkuvõttes annab lisaks modifitseeritud puidule uue šansi ka terasele, betoonile ja plastikutele. Puidu ja plastiku segust terrassilauad on Põhja- Ameerikas juba üsna populaarsed, nüüd pakutakse tootmisse juba isegi kunstlikku puitu, mida valmistatakse plastist ja mineraalsetest jäätmetest. Veider tundub küll see, et ehkki koostises pole teragi puitu, lubatakse, et tulemus on puidu välimuse ja isegi lõhnaga. Loodan, et enamikul meist jääb see uus ime nägemata.

Märt Riistop
Puitehituse klastri projektijuht
Artikkel avaldatud: Tehnikamaailm Kodu ja Ehitus, oktoober 2010

Puit ja ehitusmaterjalid
Ülal