Päringuvorm on tühi
Hoonete rajamisel või suuremate renoveerimistööde käigus on alati väga oluline osa täita soojustusmaterjalidel, sest soojakaod välisseinte kaudu moodustavad pea kolmandiku kogu hoone soojakadudest.
Head nõuanded seinte soojustamiseks
Välisseinte soojustamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata akende-uste ümbruse ja hoone nurkade soojustamisele. Põhiliselt on kasutusel kaks välisseinte lahendust. Tuulutatavaid välisseinu kasutatakse puit- ja metallsõrestikhoonetes. Seinad viimistletakse fassaa dikatteplaatide või puitlaudisega. Fassaadikatte ja soojustuskihtide vahel on tuuletõkkekiht, millele kinnitatakse tuulutuse jaoks distantsliistud. See lahendus on sobiv ka vanemate hoonete renoveerimisel ning sageli saab hoone omanik sellega ise hakkama. Teist lahendust kasutatakse peamiselt massiivseinte soojustamisel. Kivi- või betoonseinale kinnitatakse tugevad soojustusplaadid, mis kaetakse krohvikihiga. Sellised tööd nõuavad alati kogenud ettevõtja abi, et tulemus vastaks ehitus- ja tuleohutusnõuetele.
Saepuru seob niiskust
Vanemate hoonete puitsõrestikseinte täiteks on enamasti kasutatud saepuru või mineraalvatti. Tuuletõkkekihiks on ehituspapp, halvemal juhul aga ruberoid või kile. Kui välimistes kihtides selliseid mittehingavaid materjale kasutada, ei pääse veeaur välja, tekib kondensaat ja talvel võib sein läbi külmuda. Siis tekivad niiskuskahjustused ja hallitus enamasti puidu ja kivi kokkupuutekohas: kivi kogub endasse niiskust ning annab selle edasi puidule. Kahjustatud puitosad tuleb kas välja vahetada või töödelda neid antiseptiliste puidukaitsevahenditega. Puitja kiviosad tuleb hüdroisolatsioonikihiga eraldada. Miks on aga saepurutäidis vanemates puithoonetes kasulik? Soojus ja niiskus liiguvad välispiiretes alati soojemalt pinnalt külmema suunas. Kui välispiirete ruumipoolses küljes ei ole kasutatud aurutõket, satub välisseintesse ja katuslae täidisesse hulgaliselt veeauru. Mineraalvillade tootjad soovitavad kasutada aurutõkkekihti, kuid vanema puitehitise renoveerimisel on täiesti niiskuskindla aurutõkkekihi saavutamine ebareaalne. Sel juhul peaks aurutõkke pigem paigaldamata jätma. Siin tulebki appi olemasolev saepurutäidis, sest erinevalt mineraalvilladest seob saepuru suurel hulgal niiskust. Temperatuuri tõustes ja õhu liikumise toimel see aga kuivab. Aurutõkkekiht on vajalik siis, kui rajatakse niiskeid ruume. Need tuleb muudest hooneosadest aurutõkkekile või fooliumiga eraldada ning varustada sundventilatsiooniga. Kui ilmsed niiskuskahjustused puuduvad, võib saepuru alles jätta. Täidis võib olla küll aja jooksul kokku vajunud ja jätnud sellega seinte ülaosa
praktiliselt soojustuseta.
Mineraalvillast seinarullid
Mõnel juhul saab sõrestikuposte katva laudise osaliselt säilitada, kui eemaldada vaid osa laudadest nii, et mineraalvillast soojustusega saaks täita tühjenenud sõrestiku ja postide vahelised seinaosad. Seejärel tuleb seinale paigaldada lisaroovitis ning lisada soojustuskiht. Seejuures peab kogu seina soojustuse kogupaksus olema vähemalt 200 millimeetrit. Kui saepurutäidis jääb seintesse osaliselt alles, võiks mineraalvilla kogupaksus olla vähemalt 150 millimeetrit. Sõrestikseinte soojustamiseks on kõige sobivamad tihedamad mineraalvillast seinarullid. Tuuletõkkeplaat olgu alati asetatud tihedalt vastu soojustust. Levinuim on pressitud puitkiud-tuuletõkkeplaat, mida on immutatud niiskust ja hallitust tõrjuvate vahenditega. Kuna see on puidul põhinevast toorainest valmistatud plaat, on paigaldusel oluline jälgida, et plaat saaks vajadusel paisuda. Plaate soovitatakse seintele paigaldada üksteisest vähemalt nelja-viie millimeetri kaugusele ning täita vuugid montaaživahu või silikoonmassiga. Vertikaalvuugid tuleb katta distantsliistudega, mis on aluseks fassaadi välisvoodri kinnitusele. Tuulutatavate sõrestikseinte ehituse juures on väga oluline tuulutusvahe õige lahendus. Kui sein kaetakse horisontaallaudisega, siis paigaldatakse distantsliistud vertikaalselt. Kui sein soovitakse katta püstlaudisega, kus lauad on kahes kihis vaheliti, siis tuleb distantsliistud paigaldada seinale horisontaalselt, kusjuures liistu pikkus peaks olema 1,2–1,5 meetrit. Kahe kõrvuti asetseva liistu vahele tuleb jätta õhu liikumiseks 30–50-sentimeetrine vahe. Iga järgnevat horisontaalset distantsliisturida tuleb eelnevast nihutada maleruudustiku taoliselt. Oluline on, et tuulutusvahe oleks alt ja ülalt välisõhule avatud. Õhuliikumise tagamiseks võiks tuulekasti kattelaudis olla kinnitatud 10–15-millimeetriste vahedega. Väga oluline on see ka katuslae soojustuse ja tuulutuse normaalseks funktsioneerimiseks.
Krohvialuse soojustuse ja krohvimistööde ajal on oluline täpselt järgida krohvisüsteemi tootja nõudeid.
Peep Pihelo,
Eesti Soojustuskeskus
