Kastidesse ja tünnidesse saab rajada vahva aiamaa, mida on lihtne hooldada ja kena vaadata. Ka saak valmib seal varem. Väike murusse rajatud pidevalt umbrohtuv köögiviljapeenar. Ehitusplokkide jäägid, lauajupid, kasutatud värvipotsikute virnad. Kõrbemaastikku meenutav künklik haljastamata elamuümbrus… Küllap on selline pilt tuttav igale inimesele, kes on äsja lõpetanud majaehituse.

Osa prahti läheb prügimäele. Kasutu puit leiab koha ahjus või jaanitules, mulla- ning kruusavallid lükkab laiali buldooser. Muru rajamine on siis juba lihtne ülesanne. Aga mida teha hunniku kergplokkide ja selle inetu peenrajupiga? Et viimane näeks korrektne välja, tuleks teda vähemalt kuidagi ääristada… Mälus vilksatavad ajakirjades nähtud lossiparkide madalate hekkidega piiritletud nägusad maitsetaimealad ning maapinnast kõrgemale tõstetud kenad köögiviljaaiad.

Ja nii hakkaski idanema mõte – kui äkki ehitaks… Ehitasimegi. Ehitasime köögiviljale kõrgpeenra. Kui Eesti ajakirjades kõrgpeenraid soovitama hakati, oli meil selline juba mitu aastat olemas ning andis edukalt saaki.

Supipeenar suures kastis

Ladusime kolme ploki kõrguse (60 cm), 1,2 m laiuse ja 5,5 m pikkuse kasti. Plokid on tõstetud üksteise peale ilma mördita, ülalt veidi sissepoole kaldu. Aga sellise kõrgpeenra võib teha ka muust käepärasest materjalist – tellistest, laudadest, paekivist. Võib punuda paju-, kontpuu- või sarapuuokstest.

Kasti põhja täitsime kruusase mulla, murdunud-peenestatud puuokste, haigustunnusteta lillevarte, niidetud heina ja väljakitkutud umbrohuga. Peale panime kompostiga segatud aiamulda, sügisel katsime mulla kokkuriisutud puulehtedega. Kevadel lisasime neutraliseeritud ja väetatud istutusturvast ning kastsime kogu substraadi korralikult läbi. Kasti selline sisu hakkab lagunedes kuumenema ja muld soojeneb seetõttu kõrgpeenras hoopis kiiremini kui maapinnal.

Varakevadel kohe pärast lume sulamist külvan sinna näpuotsaga lehtsalatit, rukolat, spinatit, veidi porgandit, peterselli ja tilli. Ilma soojenedes külvan juurde aeduba, lehtpeeti (mangold), hiina lehtnaerist (paksoi), jaapani lehtnaerist (misuuna), ning istutan nui- ja spargelkapsa (brokoli) taimed. Mahutan peenrasse isegi veidi suhkruhernest.

Külvata ja istutada võib ridade või ruutudena või hoopiski mustreid tekitades. Oluline on vaid see, et kõrgemad taimed kasvaksid peenra keskel ja madalamad äärtes, sest siis saavad nad kõik ühtlaselt valgust ja päikest nautida.

Peamiselt kasvatan selles “suures kastis” delikatessköögivilju suvesuppide ja värskete salatite jaoks. Ärasöödud taimedest jäänud tühikutele külvan pidevalt juurde kiiresti idanevaid salateid jm lehtköögivilju ning tilli. Nii jagub rohelist sügiseni välja.

Paar rippuvat mungalille, mille lehed, õied ja seemned on samuti suurepärane salatimaterjal, pehmendavad kivipeenra jäika üldmuljet. Kahjurite peletamiseks mahuvad peenrasse ka mõned saia- ja peiulilled.

Juba esimesel aastal andis kõrgpeenar üllatavalt suure saagi, midagi jätkus meil isegi sügavkülmikusse panna. Aastast aastasse on peenra sortiment enam-vähem sama, vahetan vaid kultuuride asukohti. Jälgin ka soovitusi ebasobivate ning soovitatavate naabrite kohta.

Saagiaeg on varasem

Esimesel aastal istutasin suure kõrgpeenra servadesse mõned kuumaasika taimed, et vaadata, kuidas nad maast tunduvalt kõrgemal talvituvad. Sügisel panin maha ka veidi küüslauku. Maasikad elasid talve kenasti üle ning küüslauk kasvas eriti jõudsalt. Tekkis mõte rajada veel kaks samasugust, aga veidi väiksemat kastpeenart. Otsustasin eraldada ühe- ja mitmeaastased kultuurid. Püsik-köögiviljad ja -maitsetaimed said ühte kasti, teises leidsid koha kuumaasikad.

Igal sügisel katame supipeenra varisenud puulehtedega, talvel viskame peale veidi lehtpuutuhka, kevadel vajaduse korral pisut turvast ja komposti. Kogu kraami kobestame mulla sisse. Sel moel ettevalmistatud pinnas on hästi viljakas ja köögivili ei vaja suve jooksul mingit lisaväetist. Niisugune köögiviljaaed õigustab end suurepäraselt, sest taimi saab kasvatada tänu Tootsi peenra stiilile hoopis tihedamalt: külvan kiirekasvulisi lehtköögivilju vaheldumisi nendega, mis edenevad aeglasemalt. Näiteks aedsalat on ammu koristatud, kui nuikapsas hakkab laiutamiseks ruumi vajama, porgandi kõrval kasvab tihedalt spinat jne.

Ka külvi- ning saagiaeg on varasem, sest peenar sulab lume alt välja ning soojeneb kiiremini kui ümbritsev maapind. Kastma ei pea sugugi rohkem, see käib vajaduse järgi nagu tavalistel peenardel. Saagikoristus on mugav, ei pea küürutama. Kord rajatud peenart ei pea igal aastal ümber kaevama, pinnase vajumisel tuleb lisada värsket istutusturvast või aiamulda.

Kõrgemale tõstetud peenrad sobivad eriti hästi vanematele ja/või haigetele inimestele, kes ei saa kükitada või kummardada. Isegi ratastoolis võib siis aiapidamisest rõõmu tunda! Lastelegi on kastpeenrad väga meelepärased. Peamine on aga see, et selliseid peenraid võib rajada kui tahes väiksesse aeda ja nad on peaaegu hooldusvabad: umbrohuseeme lendab harva nii kõrgele ning mõne üksiku rohulible väljarohimine on ju seistes lihtne. Aed näeb alati hoolitsetud välja.

Dekoratiivne tünnipõllundus

Ehitusplokkidele uue kasutusotstarbe leidmisest innustununa hakkasin oma kasutult seisvat, äraandmist ootavat “varandust” hoopis teise pilguga vaatama. Juba tükk aega tahtsin kuidagi ilmestada ühe kuuri üksluiselt sinakashalli seina, kuid selle ette kruusapinnasesse ei saa istutada ühtki taime. Lillekaste ega ampleid ma kasutada ei tahtnud. Päris hästi tundusid sinna aga nii värvuselt kui vormilt sobivat kaks suurt erksinist plasttünni.
Nõudis veidi mõtlemist, mida sinna istutada. Üsna pretensioonika värvusega hiigelanumad küsisid endale kaaslasteks jõulisi suurte lehtedega taimi, mida aga suvelillede hulgas õieti polegi. Just sellised on aga suvikõrvitsad.

Täitsin 1,3 m kõrguste tünnide alumise kolmandiku oksarisu ja poolkõdunenud lehtedega. Selline põhjal olev drenaažikiht on vajalik liigniiskuse vältimiseks juurte piirkonnas. Peale kühveldasin kompostiga segatud istutusmulla ning külvasin seemned. Et suvikõrvitsa õrnad tõusmed ei saaks mõnel jahedamal kevadööl kannatada, sidusin tünnidele peale katteloori. Ka selliste valgete “tanudega” kaunistatuna tundusid tünnid hallikassinise seina taustal üsna huvitavad.

Ilma soojenedes eemaldasin katteloori ja jätsin igasse tünni kasvama kolm jõulisemalt idanenud taime. Üsna pea katsid erksiniseid tünne kenad rohelised mütsid, millest said paari nädala möödudes suured ilusad leheseelikud. Kuna taimed kasvasid viljakas mullas jõudsalt, ei väetanud ma neid suve jooksul kordagi. Vihmase suve tõttu ei tulnud ka eriti palju kasta. Kuivemal ajal valasin suvikõrvitsatele kaks korda nädalas kastekannutäie vett. Saaki korjasin pidevalt kuni hilissügiseni.

Edaspidi panin tünni kasvama ka avamaakurke. Ühel suvel vohas seal ka pudelkõrvits ehk kalebass, aga süüa tema viljad ei kõlvanud.

Potikartul juba jaanipäevaks

Lõpetasime oma maakodus kartulikasvatuse paarkümmend aastat tagasi. Pikalt sama kultuuri all olnud ühekülgselt kurnatud maast võtsime lõpuks üles vähem kartuleid, kui sinna kevadel olime pannud. Kui tollal maksis kartul poes kopikaid, siis meil kujunes sisuliselt olematu saagi kilohinnaks koos kõigi tootmiskuludega 122 rubla!

Saime küll just maad juurde ning oleksime võinud kartulikasvatuse mujale asustada, aga ei näinud sel mõtet. Külast olid kadunud kõik traktorid ja loomad. Lastel on oma elu ja meie talvevajadus minimaalne. Vaadates puittaimede suuri mustast plastist istikupotte, tekkis mõte proovida hoopis neis kartulit kasvatada, et mitte esimest varajast kartulit turult ostma minna.

20. aprillil panime 5-liitrise poti põhja umbes 10 cm niisket aiamullaga segatud istikuturvast. Sellele padjale asetasin kolm ‘Mareti’ mugulat, mille katsin umbes 5 cm paksuselt mullaga. Kartuli kasvades muldasime taimi, see käis tunde järgi. Kui varred olid sirgunud umbes 5 cm pinnasest kõrgemaks, lisasime kuni ülemiste lehtedeni mulda juurde. Ja nii mitu korda, kuni pott oli üleni mulda täis.

Hoidsime kartulipotte kohas, kus neile ei paistnud peale keskpäevane ere päike, mis oleks tumedaid potte liigselt kuumutanud. Kastsime vajaduse järgi. Esimesel aastal saime ühest ‘Mareti’ potist 15 suurt, viis väiksemat ja kolm päris tillukest kartulipoega. Eksperiment õnnestus ning nüüd oleme seda igal aastal korranud. Tavaliselt planeerime esimese kartulivõtu jaanipäevaks. Saak on alati ilus: arvan, et ümberarvestatuna annab ta kindlalt keskmise põllusaagi mõõdu välja.

Praegu kasvatame sedasi mitmes potis lisaks ‘Maretile’ ka ‘Flaviat’, sest meile meeldib mure kartul. Mugulad paneme maha mõnepäevase vahega, et saak valmiks järk-järgult. Potikasvatus on väga lihtne moodus saada varajast kartulit siis, kui pole aiamaad, kas või linnakorteri rõdul. Kartul pole sugugi vähem dekoratiivne kui mõni eksootiline lill, tema kaunid õied võivad kaunistada iga terrassi.

 

Logi sisse

Vaata saadavust kauplustes

Saadaval ainult esindustes!

Rendihaagise teenuse tellimine on võimalik vaid Puumarketi müügiesinduses kohapeal!

Liitu uudiskirjaga

Meie igakuise uudiskirja peamised teemad on: Kasulikud töövõtted ja õpetused, artiklid puidust ja ehitamisest, uued kaubamärgid ja tooted Puumarketi tootevalikus, info sooduspakkumiste, kampaaniate ja palju muu kohta.

 

Puumarketi uudiskirja tellijana oled esimesena kursis toimuvaga. Loe eelmisi uudiskirju siit!


PÄRING

Küsin infot