Lehis

Lehisel on võrreldes kuuse ja männiga oluliselt tugevam ilmastikukindlus tänu tema tihedamale puidustruktuurile (ca 40%) ja kõrgele vaigusisaldusele. Lehis on kõva, raske, vastupidav, kõrgete mehaaniliste omaduste ning suure niiskuskindlusega, mis annab talle loomuliku kaitse.

Kuna liigniiskus vähendab puidu eluiga märgatavalt, tuleb rajatiste ehitamisel puitu eriti hoolikalt valida. Kui puitu on kasutuskohale vastavalt õigesti valitud ja töödeldud, võib ta kesta ka sajandeid.  Näiteks on terve Veneetsia ehitatud just lehisevaiadele. Uurimustulemuste andmetel avastati, et lehisepuust vaiad, millele toetub linna veealune osa, on muutunud aegade jooksul kõvaks kui kivi.

Puidu kestvust ja vastupidavust on püütud pikendada mitmeti. Üheks lihtsaimaks võimaluseks on kasutada immutatud puitmaterjale. Immutatud puidu kasutamine välitingimustes ja niiskes keskkonnas on igati õigustatud, kuna selle eluiga peetakse kuni 10 korda pikemaks kui tavalisel immutamata materjalil samades oludes. Kui aga immutatud puitu ei saa või ei soovita mingil põhjusel kasutada (nõue kasutada võimalikult looduslikke ja keskkonnasäästlikke materjale), siis tasuks kindlasti panna panus lehisepuidu peale.

Lehis – vastupidav puuliik

Lehist peetakse üheks vastupidavaimaks puuliigiks, kuna ta on looduslikult ehk töötlemata kujul sama vastupidav kui sügavimmutatud materjal. Lehise puit moodustub heledast maltspuidust, mis koosneb elusatest rakkudest ning tumedamast lülipuidust, mis on tugev ja omab toefunktsiooni. Sealjuures on lülipuit oluliselt mädanemiskindlam kui maltspuit.

Lehisel hakkab lülipuit tekkima juba kümne kuni viieteistkümne aasta vanuselt ja nii moodustub raieküpse puu tüvi põhiliselt lülipuidust. Just ülikõrge vaigusisaldus annabki lehisele tema tugevuse ning suure vastupidavuse ilmastikule ja mädanemisele. Lehisele on iseloomulik ka kõrgendatud tulepüsivus ja madal soojusjuhtivus.

Lehis, nagu ka mänd on varieeruva värvitooniga, mis kõigub helekollasest kuni tumepunaseni ja sõltub iga konkreetse laua vaigusisaldusest. Mida suurem vaigusisaldus, seda tumedam toon.

Lehisepuidu kasutamine ehituses

Lehisepuit võib olla asendamatu materjal nii rasketes ehitustingimustes kui niiskuse eest kaitsmata kohtades. Näiteks võib tuua aiad ja terrassid, hoone konstruktsioonielemendid ning välisvooder, kus lehisepuidu omadused kõige paremini ilmnevad ja kasu loovad.

Lehisest puitu kasutatakse peamiselt välistingimustes, kuid tänu oma huvitavale ja värikale puidupinnale, kasutatakse seda ka siseviimistluses.

• spetsiaalsete konstruktsioonelementide puhul, mis puutuvad kokku maaga.
• hoonete fassaadide ehitusel välisvoodrilauana,
• terrasside, rõdude ja katuste ehitusel,
• aedade, purrete ja spordiväljakute ehitusel,
• siseviimisluses ja põrandalaudadena.

Lehise töötlemine

Lehise muudab ilmastikukindlaks eelkõige kõrge vaigusisaldus, mis tõrjub niiskust ja ei lase sellel puidu sisse minna, seetõttu ei ole lehist vaja keemiliselt töödelda. Lehise võib paigaldada naturaalsel kujul isegi välitingimustesse. Aastate jooksul omandab naturaalne lehis välitingimustes ühtlase halli tooni kaotamata seejuures oma vastupidavust.

Terrassi eluiga ja välimust saab hoida ja parandada naturaalsete õlidega – selleks on sobilik näiteks linaõli. On olemas kvaliteetseid ja naturaalseid puiduõlisid ka lehise katmiseks, kaitsmiseks ja hooldamiseks. Nende seas ka toonivaid segusid. Toonitud materjali puhul tuleb arvestada sellega, et see hakkab ebaühtlaselt maha kuluma ning kena välimuse säilitamiseks tuleb seda aasta-paari tagant uuesti üle toonida.

Tumenemisprotsessi kiirendamiseks saab lehist töödelda raudsuflaadi (FeSO4) lahusega. See annab paari-kolme kuu möödudes lehisele kauni ja vastupidava hõbedase hallika tooni. Lõplikku tooni mõjutab ka puidu kvaliteet ja ladustamise aeg. Tuleb arvestada sellega, et raudsulfaadiga viimistletud puitpind muutub hallikaks sinakaks ainult välitingimustes päikese ja niiskuse koosmõjul, kuivõrd päikesevalgus intensiivistab pinna tumenemist.

Kui tellida raudsulfaadi või linaõliga töödeldud lehise laua, siis jääb ka peale töötlust erineva vaigusisaldusega laudade vahele toonivahe nagu see on ka enne töötlust. Laua pinnale ladestunud valged sulfaadi jäägid tulevad lõplikult maha alles peale paigaldust kas loomulikul teel vihmaga või veega loputades. Kuna raudsulfaat reageerib ka teiste materjalidega (metallid, betoon, teised puiduliigid, looduskivid), siis tuleb raudsulfaadiga töödeldud laua paigaldamisel jälgida, et fassaadilt erituv sulfaat ei satuks teistele pindadele ja see tuleks koheselt maha pesta.

Millega lehist kinnitada?

Kuna lehis on kõrge tanniini sisaldusega ehk happeline puit, siis sobivad lehise kinnitamiseks ainult happekindlast A4 roostevabast terasest kruvid. Keskmisest suuremate sisepingete tõttu tuleks lehise puidus kasutada ka paksemaid, vähemalt 5mm paksusega kruvisid, et vältida nende purunemist. 21mm paksusega lehise välisvoodrilaua paigaldamisel soovitame kasutada vähemalt 5x70mm ja 28mm, terrassilaual vähemalt 5x90mm happekindlast A4 roostevabast terasest kruvisid. Teatud juhtudel tasub ka augud ette puurida. Õigete vahendite kasutamine hoiab ära puidu kõmmeldumise. Valed kruvid ja naelad võivad juba aastaga puruneda ning selle tulemusel ja päikese mõjul võivad laiemate laudade servad kumeraks keerduda, materjali praod tekkida või lauad lausa katki murduda.

Lehise hooldus

Lehis on peaaegu hooldevaba. Lehisest terrasside ja fassaadide puhastamiseks on parim viis neid harjaga pühkida. Vajadusel võib terrasse või seinu ka pesta. Terrassi pesu võiks ette võtta korra aastas kevadel ning sellele võib järgneda ka õlitamine, et toita puidu pinda ja muuta see vähem vastuvõtlikuks mustusele. Suurte pindade ja terrasside pesemist hõlbustab survepesur, kuid kasutada tohib vaid puidu puhastamiseks ette nähtud režiime. Liiga tugev surve võib puitpinna ära rikkuda ning sellest pinnud välja lüüa.

Raudsulfaadiga kaetud pindu ei ole soovitatav veega pesta.